Vääna-Jõesuu, Viti, Naage ja Türisalu küla pole enam kaugeltki ainult suvitus- ja puhkekohad, vaid koduks mitmele tuhandele inimesele.
Vääna-Jõesuu ja Türisalu kant on jäänud atraktiivseks hoolimata kõikidest siin toimunud muutustest. Need täiendavad üksteist nagu meri ja paepank Eesti sajakroonisel. Kroonid on käibelt läinud, kuid siinse paikkonna kaunidus on jäänud.
2012. aasta suvel viis sotsiaal- ja turu-uuringutefirma Saar Poll Harku vallavalitsuse tellimusel läbi Harku valla elanike küsitluse, et saada ülevaade nende hinnangutest oma kodukohale. Uuringust võib lugeda, et selle paikkonna elanikud peavad kodukoha suurimateks plussideks kaunist loodust ja linnalähedast asukohta. Lisaks väärtustatakse siinset rahu, vaikust ja sellega kaasnevat privaatsust. Seega on elanike pilgu läbi vaadatuna tegemist linnalähedase maapiirkonnaga koos sellest tulenevate eelistega, aga samas on ka linn koos kõigi oma mugavustega piisavalt lähedal.
Nõukogude režiimi ja piiritsooni tingimustes kaotasid ennesõjaaegsed kalurikülad ja arenev suvituspiirkond pea täielikult oma identiteedi ja järjepidevuse. Mereleminek keelati ja küladest klopsiti kokku kolhoosid. Talumaade ja vabariigiaegsete suvemajade asemele kerkisid massiivsed pioneerilaagrid, suvilaühistud ja sõjaväelinnakud, mis lõhkusid varem kehtinud maadejaotuse, külade infrastruktuuri, ajaloolise teedevõrgu ja kooskäimiskohad, pärandades nii uusasukaile kui ka suvitajaile hulganisti probleeme. Neid on korduvalt teadvustatud ja kirja pandud, kuid suur osa probleemidest on ikka lahendamata.
1995. aastal koostatud ja siiani kehtiv Harku valla üldplaneeringu seletuskiri märgib: “Vääna-Jõesuu rannas, piirkonna aianduskrundil või suvilas veedab vaba aega üheaegselt ca 10 000 tallinlast. Ulatuslik liivarand ja meri tõmbavad ligi suuri puhkajate hulki, aga organiseerimata on nende vastuvõtt. Plaaži tagamaal olevate metsade kaitseks on kohe vajalik parklate süsteemi rajamine…” Möödas on varsti juba kakskümmend aastat, aga võime endiselt tõdeda, et parkimine on ikka korraldamata ja puhkajad peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad.
Külaelu edendamiseks asutas Vääna-Jõesuu külarahvas 2009. aastal Vääna-Jõesuu Külaseltsi. Selleks, et teada saada, millised inimesed siinkandis elavad, millisena nad kodukohta tulevikus näha soovivad või millest puudust tunnevad, korraldas selts samal aastal küsitluse, et oleks lähtealus kandi arengukava koostamisele. Küsitluse tulemused kinnitasid taas, et Vääna-Jõesuu põhiline mure on lastehoid ning seltsimaja ja spordiväljaku puudumine, mille vajadusele viitas juba 2007. aastal koostatud Harju maakonnaplaneeringu sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneering. Praegu on osaliseks lahenduseks Vääna-Jõesuu kooli avamine.
Lisaks tõid küsitlused probleemidena välja tõsiasjad, et külades pole tänavavalgustust ja teed on korrastamata. Vääna-Jõesuu ranna tulevikku nägi enamik vastanutest aga avaliku rannana, mis eeldab vastavaid muudatusi planeeringuis.
Türisalu on laiemalt tuntud kui kauni vaatega pangapealne. Paik meelitab ligi nii armunud paare kui ka niisama ilunautlejaid. Räägitakse, et kui ükski teine pank enam ei aita, siis Türisalu pangalt saab ikka abi. Tõesti, vaade pangalt on imekaunis ja hingekosutav. Silme ees on mere lõputu avarus, mööduvad laevad, teinekord ka luigeparved all lainetel õõtsumas. Türisalu pangast laulab ka Hannaliisa Uusma, kuid see laul kõneleb pigem neist, kes on lootuse kaotanud. Türisalu inimesed seda ei ole, pigem on nad toimekad ja lootusrikkad.
Aastakümneid on Türisalu ja Naage paepaljandid olnud ka Eesti mägimatkajate ja alpinistide meelispaik. Siinsetest õppelaagritest jõuti nii Lenini kui ka Kommunismi mäetippu, hiljem tuli Mount Everest. Kaljudel turnijail tuli silmitsi seista Türisalu raketibaasi okastraataedade ja valvsate rohelistes mundrites meestega, kes nende tegevust teraselt jälgisid. Aga matkahuvilisi see ei heidutanud.
Praegu on raketibaas maha jäetud ja avatud igaühele, keda need paigad ligi meelitavad. Ka need kõrgused on nüüd tagasi võidetud. Siin harjutavad kätt ja oskusi näiteks päästetöötajad, kellele hüljatud linnak on ideaalne koht õppusteks.
Sõjaväelinnakusse viivad teed on palistatud suvilatega, millest suurem osa on ehitatud nõukogude ajal. Kuid juba on nende vahele pikitud ka uhkeid häärbereid. Türisalu külas elab ametlikult 541 inimest. Lisaks suvitab ja talvitub siin ka hulganisti neid, kes on sisse kirjutatud Tallinna. Türisalus tegutseb samuti Keila-Joa Sanatoorne Internaatkool, mis kõneleb sellest, et polegi päris selge, mis paik see on. Türisalu ja Keila-Joa on ju tegelikult kokku sulanud, kuigi üks asub Harku ja teine Keila vallas.
Türisalu paesed maad pole kuigi viljakad. Enne sõjaväebaasi rajamist kuulusid need maad neljale talule, praegu seisavad kasutuseta või leiavad rakendust prügi mahapaneku paigana, mis teeb meelehärmi kohalikele. Seepärast pole ka üllatav, et Türisalu Külaselts osaleb iga-aastastel “Teeme ära!ˮ koristustalgutel. Ühised traditsioonid on ka naistepäeva kontsert, küla jaanituli ja sügislaat, mis on hea võimalus jagada oma aiasaadusi teistega.
Seltsil on plaanis rajada ka külaplats, kus saab mängida võrkpalli ja tennist, ning laste mänguväljakud. Ühe võimalusena külaelu edendamiseks näeb selts Keila-Joa Sanatoorse Internaatkooli üleandmist teadus- ja haridusministeeriumilt valla kasutusse, et rakendada seda nii spordikompleksi kui ka muude vajalike teenuste arendamiseks. Türisalulaste arvates võiks siin asuda vanadekodu, sotsiaalpinnad, raamatukogu ja seltsimaja.
Siinsetel inimestel on jätkunud lootust, enesekindlust ja kannatlikku meelt oodata, mil kitsaskohad ükskord ületatakse. Piirkonna väärtuseks ongi lõpuks ju siinsed inimesed – nii suvikud kui ka püsikud, kel on huvi ja tahet oma kodukandi nimel vaeva näha.